XXIV Maikuu teine pühapäev

Päikesekollased tulbiõied, mis nende kõrvarõngaste jaoks inspiratsiooni andsid, on minu mälestustes lahutamatult emadepäevaga seotud. Mäletan jahedavõitu kevadhommikut, mil paljajalu üle kastemärja rohu tõttasin. Olin äsja ärganud, heledad juuksed magamisest sassis ja kergelt lokilised, seljas vaid puuvillane öösärk. Ere päikesevalgus pani silmi kissitama ning soojendas mu kaht tömpi pöialt ja väikeseid sõrmi, mis sirutasid üle puitraami kollaste tulbiõite järele. Nende kroonlehed olid nii lummavalt mu lemmikvärvi ning moodustasid tumedate tolmukatega täiusliku koosluse. Kollase kombinatsioon mustaga meenutas mulle mesilasi, ent mõjus palju hellemalt ja ohutumalt. Jooksin tagasi tuppa, põrandale tekkis rada väikesi ja pisut poriseid jalajälgi. Võtsin laualt vanaema abiga kirjutatud kaardi ning kallistasin ema, kes tähtpäeva puhul juba mitmekümnendat minutit endiselt püüdlikult magamist teeskles. Olin eelmisel õhtul andnud märku oma kavatsusest kindlasti temast varem ärgata ...