IX Esimene lumi

Minu ideaalnägemuses tuleb esimene lumi maha vaiksel talveõhtul, mil õhutemperatuur on viie ja kümne miinuskraadi vahel. Valitseb täielik tuulevaikus, taevas on kattunud hallide pilvedega. Kusagil eemal haugub koer, kes teab, et ta peremees on just viimasest teeotsast paremale pööranud ning kulub kõige enam kümme minutit, kuni koer saab sabaliputuse ja rõõmsate haugatuste eest tänutäheks sooja patsutuse turjale. Ühes väikeses asulas põlevad tänavalaternad, mille valgusvihas on lumeräitsakad selgelt näha, ent pole kedagi, kes nende langemist jälgiks. Majade aknad on valgustatud, mõnes kodus on läidetud küünal. Talumaja ärklikorrusel on õde ja vend oma pisikesed nöbininad vastu nelinurkses puitraamis olevat klaasi surunud ning jälitavad nüüd silmadega lumehelbeid, mis nende vaatevälja jäävad. Naabermaja kaksikud meisterdavad hoovis lumepalle, nende ema istub veel köögis, rüüpab viimase sõõmu kanarbikumeega maitsestatud pärnaõieteed ning haarab siis nagist lambavillase pleedi, et minna välja ja lastega rõõmu jagades oma hingeõhuga langevaid helbeid sulatada.