Talvel jutustavad nad loo hämarast pärastlõunast detsmbrikuus, kui taevast langevad laiad lumeräitsakad, mis kokkupuutel õhinast õhetavate põskedega silmapilkselt veeks muutuvad, vaid pikkadel ripsmetel peatuvad nad viivu võrra kauem. Lumehelveste ainuomase kuju imetlemiseks ning nende õrna hinguse tajumiseks tuleb iseenda hinge hetkeks kinni hoida. Pea meeles imestusest mitte õhku ahmida!
Kevadkuudel meenutab ehete hõbevalge helk esimeste tärkavate lumikellukeste tagasihoidlikku iseteadvust. Valgeid õienuppe on mustal mullapinnal võimatu mitte märgata, ent ometi mõjuvad nad peenetundeliselt. Mõned eriliselt taktitundelised eksemplarid on otsustanud oma ilu lumavaiba taustal eksponeerida, imetluseks vaid tähelepanelikele vaatlejatele.
Suvisel ajal omavad kõrvarõngad enim sarnasust Linnuteega, mida on erinevates eesti keele murretes nimetatud veel Linnurajaks, Kureteeks, Taevateeks, Taevatänavaks, Taevapeenraks ja Tähesadamaks. Meeleolule vastavalt võib mõtiskleda kas iseenda tähtsusetuse või kesksuse üle. Meenuvad augustikuu ööd, mil must taevapõhi on kaetud lõputu hulga helendavate täpikestega ning õhk on tiine täitumist ootavatest soovidest.
Sügise saabudes muutub iseenesestmõistetavaks ehete seos hallaga. Võib veendunult väita, et külma õhkava traadi taga on peidus oma suvise erksuse kaotanud rohukõrred ning hõbedased lillemotiivid on tegelikult jäätunud kastekihid pastelsetes toonides õitel, mis jonnakalt võitlevad aastaaegade vaheldumise paratamatusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar