Selgituseks

Kõik sai alguse 2012. aasta detsembrikuu keskpaigas. Esialgu oli vaid 25 meetrit 3-millimeetrise läbimõõduga hõbedast traati, mõned üksikud klaasist helmed, mis olid üle jäänud eelmisest ehteteost, ning ema Tiia äkitselt tärganud vastupandamatu soov kõrvarõngaid heegeldada, inspiratsiooniks vanaemale jõulukingiks ostetud käsitööraamat. Mulle idee küll meeldis, sest hindan kõrgelt ise valmistatud (jõulu)kinke, ent minul mingit huvi ehete tegemisse tööga panustada ei olnud. Seevastu kiitust ja laitust ning näpunäiteid ja targutusi olen alati nõus jagama. Tegelikult pole mu suhted käsitööga kunagi eriti soojad olnud. Ei oskagi täpselt arvata, miks ma näputöö tegemise vastu seni täielikku huvipuudust üles olen näidanud. Võin küll vajadusel väga järjepidev ja kangekaelne olla, aga kui ettevõtmisse on segatud nõelad ja kangad, lõngad ja vardad, toimub minus kohe muutus. Ärritun kergesti, kaotan kannatuse ning eelistan sisustada oma aega millegi meeldivamaga. Põhikoolis valmisid sokid, kindad, kampsunid ja padjad ikka kahasse (ajaloolise tõe huvides peaks vist mainima, et kasutades sõna „kahasse“ viitan asjaolule, et neid nikerdasid mu ema ja vanaema nobedad näpud, mina ise olin … moraalseks toeks). Käsitöötundides praktiseerisin rohkem seda, kuidas jätta muljet, et usinalt töötan. 

Paraku kahandasid ka mu ema esialgset entusiasmi otsekohe ilmnenud takistavad asjaolud, neist kõige tõsisemaks võib pidada heegelnõela ehk põhilise töövahendi puudumist. Kõik pereliikmed kinnitasid veendunult, et pärast viimast kasutuskorda oli see asetatud päevinäinud Singeri parempoolsesse sahtlisse, ent ka kõige tähelepanelikumad silmapaarid ei leidnud niidirullide, pesukummi ja erineva jämedusega nõelte hulgast tol momendil vajalikku käsitöötarvet. Olgugi et inspiratsioonipuhang oli suur, tuli töö alustamine ometi edasi lükata. Kui heegelnõel kord hangitud, valmis õige pea ka esimene kõrvarõngapaar. Hoolimata mõnest kinnitamata traadiotsast ning teatavast asümmeetriast, mis ilmnes, kui kaht samasse paari kuuluvat kõrvarõngast kõrvuti uurida, valmistasid need ehted suurt rõõmu nii autorile kui tema lähikonnale. Vaid paar pimedat talveõhtut hiljem oli kõrvarõngaste arv juba ühelt neljale kerkinud, tulemuseks suur isetegemisrõõm, metalltraadist tumenenud sõrmeotsad ja pea olematuks kahanenud helmevarud. 

Minu kui käsitöökauge tugigrupi liikme ülesandeks jäi ehtepoodi külastada ning sealt vajalikku materjalitäiendust hankida. Kord pärale jõudnud, seisin nõutult silme eest kirjuks võtva valikuga riiulite ees ning püüdsin näole manada ilmet, mis kinnitaks mind kahtlustavalt piidlevale müüjale, et tean täpselt, mida otsima olen tulnud. Lahkusin poest kaks tundi hiljem, paberkott täis erinevaid ehtetarvikuid. Naasin koju enda arvates üsna esindusliku helme- ja pärlivalikuga, ent paraku selgus, et mitte kõik neist ei ole sobilikud traadist ehete valmistamiseks. Minust pisut teadlikum ema tundis puudust helmekapslitest, ehtenõeltest, vahelülidest ja tangidest. Järgmisel poekülastusel näis, et müüja eriti sooja tervitusmuige põhjuseks on rõõm uue ehtesõltlastest püsikliendi üle. Kui esialgu talle sõltuvuse osas mõtteis vastu vaidlesin, siis nädal ja kolm ostureisi hiljem olin sunnitud alla andma ja tema täpse ennustusega nõustuma. Kodus olid toolid pisikesi ehtetarvikuid täis laotatud, heledama valgusega laualamp ei saanud puhkust hetkekski ning aeg-ajalt kostvad kolksud andsid märku traaditükkide kokkupuutest põrandapinnaga, mille põhjuseks loomulikult hoogne töö tangidega. Ja märkamatult oli tekkinud olukord, kus minu roll ei piirdunud enam kommentaatori ja kaubatooja omaga, vaid asusin ise tangidega tööd tegema. Olin sunnitud oma senistest käsitööga seotud eelarvamustest osaliselt loobuma. Kui kümne paari künnis ületatud, otsustasime valminust ülesvõtted teha ning neid ajaveebi vahendusel sõprade-tuttavatega jagada.  Loodetavasti pakuvad siin esitletud tööd teile sama palju rõõmu kui autoreile. Jääme ärevuseseguse põnevusega teie tagasisidet ootama.

Toimekust ja tegutsemisindu!