Kõik sai alguse 2012. aasta
detsembrikuu keskpaigas. Esialgu oli vaid 25 meetrit 3-millimeetrise
läbimõõduga hõbedast traati, mõned üksikud klaasist helmed, mis olid üle jäänud
eelmisest ehteteost, ning ema Tiia äkitselt tärganud vastupandamatu soov
kõrvarõngaid heegeldada, inspiratsiooniks vanaemale jõulukingiks ostetud
käsitööraamat. Mulle idee küll meeldis, sest hindan kõrgelt ise valmistatud (jõulu)kinke,
ent minul mingit huvi ehete tegemisse tööga panustada ei olnud. Seevastu kiitust
ja laitust ning näpunäiteid ja targutusi olen alati nõus jagama. Tegelikult
pole mu suhted käsitööga kunagi eriti soojad olnud. Ei oskagi täpselt arvata,
miks ma näputöö tegemise vastu seni täielikku huvipuudust üles olen näidanud.
Võin küll vajadusel väga järjepidev ja kangekaelne olla, aga kui ettevõtmisse
on segatud nõelad ja kangad, lõngad ja vardad, toimub minus kohe muutus. Ärritun
kergesti, kaotan kannatuse ning eelistan sisustada oma aega millegi
meeldivamaga. Põhikoolis valmisid sokid, kindad, kampsunid ja padjad ikka
kahasse (ajaloolise tõe huvides peaks vist mainima, et kasutades sõna „kahasse“
viitan asjaolule, et neid nikerdasid mu ema ja vanaema nobedad näpud, mina ise
olin … moraalseks toeks). Käsitöötundides praktiseerisin rohkem seda, kuidas
jätta muljet, et usinalt töötan.
Paraku kahandasid ka mu ema
esialgset entusiasmi otsekohe ilmnenud takistavad asjaolud, neist kõige
tõsisemaks võib pidada heegelnõela ehk põhilise töövahendi puudumist. Kõik
pereliikmed kinnitasid veendunult, et pärast viimast kasutuskorda oli see
asetatud päevinäinud Singeri parempoolsesse sahtlisse, ent ka kõige
tähelepanelikumad silmapaarid ei leidnud niidirullide, pesukummi ja erineva
jämedusega nõelte hulgast tol momendil vajalikku käsitöötarvet. Olgugi et
inspiratsioonipuhang oli suur, tuli töö alustamine ometi edasi lükata. Kui
heegelnõel kord hangitud, valmis õige pea ka esimene kõrvarõngapaar. Hoolimata mõnest
kinnitamata traadiotsast ning teatavast asümmeetriast, mis ilmnes, kui kaht
samasse paari kuuluvat kõrvarõngast kõrvuti uurida, valmistasid need ehted
suurt rõõmu nii autorile kui tema lähikonnale. Vaid paar pimedat talveõhtut hiljem
oli kõrvarõngaste arv juba ühelt neljale kerkinud, tulemuseks suur isetegemisrõõm,
metalltraadist tumenenud sõrmeotsad ja pea olematuks kahanenud helmevarud.
Minu kui käsitöökauge tugigrupi
liikme ülesandeks jäi ehtepoodi külastada ning sealt vajalikku materjalitäiendust
hankida. Kord pärale jõudnud, seisin nõutult silme eest kirjuks võtva valikuga
riiulite ees ning püüdsin näole manada ilmet, mis kinnitaks mind kahtlustavalt
piidlevale müüjale, et tean täpselt, mida otsima olen tulnud. Lahkusin poest
kaks tundi hiljem, paberkott täis erinevaid ehtetarvikuid. Naasin koju enda
arvates üsna esindusliku helme- ja pärlivalikuga, ent paraku selgus, et mitte
kõik neist ei ole sobilikud traadist ehete valmistamiseks. Minust pisut
teadlikum ema tundis puudust helmekapslitest, ehtenõeltest, vahelülidest ja tangidest.
Järgmisel poekülastusel näis, et müüja eriti sooja tervitusmuige põhjuseks on
rõõm uue ehtesõltlastest püsikliendi üle. Kui esialgu talle sõltuvuse osas
mõtteis vastu vaidlesin, siis nädal ja kolm ostureisi hiljem olin sunnitud alla
andma ja tema täpse ennustusega nõustuma. Kodus olid toolid pisikesi
ehtetarvikuid täis laotatud, heledama valgusega laualamp ei saanud puhkust
hetkekski ning aeg-ajalt kostvad kolksud andsid märku traaditükkide
kokkupuutest põrandapinnaga, mille põhjuseks loomulikult hoogne töö tangidega. Ja
märkamatult oli tekkinud olukord, kus minu roll ei piirdunud enam kommentaatori
ja kaubatooja omaga, vaid asusin ise tangidega tööd tegema. Olin sunnitud oma
senistest käsitööga seotud eelarvamustest osaliselt loobuma. Kui kümne paari
künnis ületatud, otsustasime valminust ülesvõtted teha ning neid ajaveebi
vahendusel sõprade-tuttavatega jagada. Loodetavasti
pakuvad siin esitletud tööd teile sama palju rõõmu kui autoreile. Jääme
ärevuseseguse põnevusega teie tagasisidet ootama.
Toimekust ja tegutsemisindu!