Selgituseks

Kõik sai alguse 2012. aasta detsembrikuu keskpaigas. Esialgu oli vaid 25 meetrit 3-millimeetrise läbimõõduga hõbedast traati, mõned üksikud klaasist helmed, mis olid üle jäänud eelmisest ehteteost, ning ema Tiia äkitselt tärganud vastupandamatu soov kõrvarõngaid heegeldada, inspiratsiooniks vanaemale jõulukingiks ostetud käsitööraamat. Mulle idee küll meeldis, sest hindan kõrgelt ise valmistatud (jõulu)kinke, ent minul mingit huvi ehete tegemisse tööga panustada ei olnud. Seevastu kiitust ja laitust ning näpunäiteid ja targutusi olen alati nõus jagama. Tegelikult pole mu suhted käsitööga kunagi eriti soojad olnud. Ei oskagi täpselt arvata, miks ma näputöö tegemise vastu seni täielikku huvipuudust üles olen näidanud. Võin küll vajadusel väga järjepidev ja kangekaelne olla, aga kui ettevõtmisse on segatud nõelad ja kangad, lõngad ja vardad, toimub minus kohe muutus. Ärritun kergesti, kaotan kannatuse ning eelistan sisustada oma aega millegi meeldivamaga. Põhikoolis valmisid sokid, kindad, kampsunid ja padjad ikka kahasse (ajaloolise tõe huvides peaks vist mainima, et kasutades sõna „kahasse“ viitan asjaolule, et neid nikerdasid mu ema ja vanaema nobedad näpud, mina ise olin … moraalseks toeks). Käsitöötundides praktiseerisin rohkem seda, kuidas jätta muljet, et usinalt töötan. 

Paraku kahandasid ka mu ema esialgset entusiasmi otsekohe ilmnenud takistavad asjaolud, neist kõige tõsisemaks võib pidada heegelnõela ehk põhilise töövahendi puudumist. Kõik pereliikmed kinnitasid veendunult, et pärast viimast kasutuskorda oli see asetatud päevinäinud Singeri parempoolsesse sahtlisse, ent ka kõige tähelepanelikumad silmapaarid ei leidnud niidirullide, pesukummi ja erineva jämedusega nõelte hulgast tol momendil vajalikku käsitöötarvet. Olgugi et inspiratsioonipuhang oli suur, tuli töö alustamine ometi edasi lükata. Kui heegelnõel kord hangitud, valmis õige pea ka esimene kõrvarõngapaar. Hoolimata mõnest kinnitamata traadiotsast ning teatavast asümmeetriast, mis ilmnes, kui kaht samasse paari kuuluvat kõrvarõngast kõrvuti uurida, valmistasid need ehted suurt rõõmu nii autorile kui tema lähikonnale. Vaid paar pimedat talveõhtut hiljem oli kõrvarõngaste arv juba ühelt neljale kerkinud, tulemuseks suur isetegemisrõõm, metalltraadist tumenenud sõrmeotsad ja pea olematuks kahanenud helmevarud. 

Minu kui käsitöökauge tugigrupi liikme ülesandeks jäi ehtepoodi külastada ning sealt vajalikku materjalitäiendust hankida. Kord pärale jõudnud, seisin nõutult silme eest kirjuks võtva valikuga riiulite ees ning püüdsin näole manada ilmet, mis kinnitaks mind kahtlustavalt piidlevale müüjale, et tean täpselt, mida otsima olen tulnud. Lahkusin poest kaks tundi hiljem, paberkott täis erinevaid ehtetarvikuid. Naasin koju enda arvates üsna esindusliku helme- ja pärlivalikuga, ent paraku selgus, et mitte kõik neist ei ole sobilikud traadist ehete valmistamiseks. Minust pisut teadlikum ema tundis puudust helmekapslitest, ehtenõeltest, vahelülidest ja tangidest. Järgmisel poekülastusel näis, et müüja eriti sooja tervitusmuige põhjuseks on rõõm uue ehtesõltlastest püsikliendi üle. Kui esialgu talle sõltuvuse osas mõtteis vastu vaidlesin, siis nädal ja kolm ostureisi hiljem olin sunnitud alla andma ja tema täpse ennustusega nõustuma. Kodus olid toolid pisikesi ehtetarvikuid täis laotatud, heledama valgusega laualamp ei saanud puhkust hetkekski ning aeg-ajalt kostvad kolksud andsid märku traaditükkide kokkupuutest põrandapinnaga, mille põhjuseks loomulikult hoogne töö tangidega. Ja märkamatult oli tekkinud olukord, kus minu roll ei piirdunud enam kommentaatori ja kaubatooja omaga, vaid asusin ise tangidega tööd tegema. Olin sunnitud oma senistest käsitööga seotud eelarvamustest osaliselt loobuma. Kui kümne paari künnis ületatud, otsustasime valminust ülesvõtted teha ning neid ajaveebi vahendusel sõprade-tuttavatega jagada.  Loodetavasti pakuvad siin esitletud tööd teile sama palju rõõmu kui autoreile. Jääme ärevuseseguse põnevusega teie tagasisidet ootama.

Toimekust ja tegutsemisindu!

XXVI Violetist lummatud

Näide olukorrast, kus ema ja tütre tegevusvaldkonnad on täielikult kattunud ehk traadi paindlikkus on ühendatud tangide teravusega. Pikemaajalisel vaatlusel võib ilmneda, et alumine lilla kuul omab teatavat sarnasust Elioni uue logoga. Võin kinnitada, et see on juhuslik kokkusattumus, mainitud telekommunikatsiooni ettevõttega meil seotus puudub. Kuigi ehk oleks kasulik tutvustada Elionile ideed pastakate asemel klientidele kingituseks kõrvarõngaid pakkuda …

 

XXV Väikesele pardile

Seda kõrvarõngapaari silmitsedes meenus Fixi melanhoolse alatooniga loo "Pardike ja mooniõis" refrään: "Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad pikad, kuid pardike on väike ..." Kuna "nii oli, on ja jääb", siis olgu need väikesemõõdulised, ent sellegipoolest sügavpunased mooniõied lohutuseks kõigile pisikestele paterdistele.

XXIV Maikuu teine pühapäev

Päikesekollased tulbiõied, mis nende kõrvarõngaste jaoks inspiratsiooni andsid, on minu mälestustes lahutamatult emadepäevaga seotud. Mäletan jahedavõitu kevadhommikut, mil paljajalu üle kastemärja rohu tõttasin. Olin äsja ärganud, heledad juuksed magamisest sassis ja kergelt lokilised, seljas vaid puuvillane öösärk. Ere päikesevalgus pani silmi kissitama ning soojendas mu kaht tömpi pöialt ja väikeseid sõrmi, mis sirutasid üle puitraami kollaste tulbiõite järele. Nende kroonlehed olid nii lummavalt mu lemmikvärvi ning moodustasid tumedate tolmukatega täiusliku koosluse. Kollase kombinatsioon mustaga meenutas mulle mesilasi, ent mõjus palju hellemalt ja ohutumalt. Jooksin tagasi tuppa, põrandale tekkis rada väikesi ja pisut poriseid jalajälgi. Võtsin laualt vanaema abiga kirjutatud kaardi ning kallistasin ema, kes tähtpäeva puhul juba mitmekümnendat minutit endiselt püüdlikult magamist teeskles. Olin eelmisel õhtul andnud märku oma kavatsusest kindlasti temast varem ärgata ...

 

 

XXIII Preventatiivsed meetmed

Öeldakse küll, et parim kaitse on rünnak, aga ehk piisab vahel rünnaku asemel hoolikatest kaitsemeetmetest. Võitluste vältimiseks olgu kaitse igaks juhuks eriti silmatorkav ja hästi märgatav.

XXII Uusaastatervitus Lumehelbekeselt

Ma pole näinud näärivana, kohanud Lumehelbekest ega sattunud ühelegi tõelisele nääripeole, ent sellest hoolimata tekitab türkiissinise kombinatsioon hõbehalliga minu vaimusilmas esmalt kujutluse pika patsiga Snegurotškast. Ei oskagi ütelda, kas lapsepõlves loetud muinasjuttude mõju või emapiimaga edastatud nõukogude perioodi pärand ...

 

XXI Helge elu peegel

Kui vasktraadiga ümbritsetud päikesevalguses helkivaid kullakarva merevaigutükikesi veidi kauem silmitseda, pole pääsu meeldivalt soojast tundmusest, mis on eriti intensiivne rindkere vasakul poolel.  Kõik olnu tundub unenäoline, kõik toimuv paistab imeline ning kõik tulev näib lootusrikas.

XX Emban, embad, embab, embame, embate, embavad. Emmakem!

Lõõmavaile tulekeradele ja hõõguvaile söetükkidele on ümber keritud taltsutava toimega traati: nii ei tee kuumus kõrvarõngakandjale liiga, vaid süütab soojendava kireleegi. Meeldivat tundmust on soovitatav embuse teel teistegagi - nende õnnetutega, kel ei ripu kõrvas kuumavaid rõngaid - jagada.

XIX Rahvusromantilistel radadel

Nende Eestimaiste kõrvarõngaste iseloom sõltub aastaajast.

Talvel jutustavad nad loo hämarast pärastlõunast detsmbrikuus, kui taevast langevad laiad lumeräitsakad, mis kokkupuutel õhinast õhetavate põskedega silmapilkselt veeks muutuvad, vaid pikkadel ripsmetel peatuvad nad viivu võrra kauem. Lumehelveste ainuomase kuju imetlemiseks ning nende õrna hinguse tajumiseks tuleb iseenda hinge hetkeks kinni hoida. Pea meeles imestusest mitte õhku ahmida!

Kevadkuudel meenutab ehete hõbevalge helk esimeste tärkavate lumikellukeste tagasihoidlikku iseteadvust. Valgeid õienuppe on mustal mullapinnal võimatu mitte märgata, ent ometi mõjuvad nad peenetundeliselt. Mõned eriliselt taktitundelised eksemplarid on otsustanud oma ilu lumavaiba taustal eksponeerida, imetluseks vaid tähelepanelikele vaatlejatele.

Suvisel ajal omavad kõrvarõngad enim sarnasust Linnuteega, mida on erinevates eesti keele murretes nimetatud veel Linnurajaks, Kureteeks, Taevateeks, Taevatänavaks, Taevapeenraks ja Tähesadamaks. Meeleolule vastavalt võib mõtiskleda kas iseenda tähtsusetuse või kesksuse üle. Meenuvad augustikuu ööd, mil must taevapõhi on kaetud lõputu hulga helendavate täpikestega ning õhk on tiine täitumist ootavatest soovidest.

Sügise saabudes muutub iseenesestmõistetavaks ehete seos hallaga. Võib veendunult väita, et külma õhkava traadi taga on peidus oma suvise erksuse kaotanud rohukõrred ning hõbedased lillemotiivid on tegelikult jäätunud kastekihid pastelsetes toonides õitel, mis jonnakalt võitlevad aastaaegade vaheldumise paratamatusega.

XVIII Väldin otsustamist

Oma igapäevastes tegemistes püüan alati vältida otsuste langetamist. Mulle näib, et valida tuleb alati kahe hea või kahe halva variandi vahel. Esimesel puhul ei ole ma nõus kummastki pakutavast loobuma, teisel juhul eelistaksin mõlemat vältida. Minu peamiseks strateegiaks on otsustamine võimalikult hilisele ajale jätta, ikka lootuses, et mingil seletamatul kombel muutuvad alternatiivid olematuks. Need kõrvarõngad pidid esialgse plaani järgi olema kas valged või sinised. Seisin käsitööpoes suure puust karbi ees, mõlemad pihud erineva kujuga siniseid ja valgeid kivikesi täis. Vaatlesin neid varjus ja vastu valgust, uurisin nende mõlemaid pooli ja kõiki servi, moodustasin neist laual erinevaid kombinatsioone. Seinakella sekundiseier tiksus halastamatult tempos, mis näis järjest kiirenevat, müüja küsiv pilk peatus mu segaduses näol aina sagedamini. Lõpuks vältisin valikute langetamist ning võtsin iga kujuga kivide seast nii valge kui sinise eksemplari. Loodan, et nende kandja on minust otsustusvõimelisem ning teab täpselt, kumb kõrvarõngas sobitub paremasse, kumb vasakusse kõrva.

XVII Polümorfism

Nende kõrvarõngaste olemus jääb saladuseks nii valmistajale, kandjale kui kaejale. Mulje, mille ehted jätavad, sõltub valgusest, taustast, riietusest, ilmastikuoludest ja meeleolust. Vahel võib polüformismirõngaste omanik hämmeldunud tõdeda, et tema ehtekarpi on tundmatutel asjaoludel sattunud uus paar kõrvarõngaid. Esialgse avastuse rõõmu kahandab ilmselt pisut tõik, et ühes uute ilmumisega on eelmised kõrvarõngad kuhugi jäljetult kadunud ...